“Psühhedeelsete ainete efektide ühendteooria”
Ajakirjas “Frontier in Pharmacology” (2.03.2018) on avaldatud teadusartikkel “Psühhedeelsete ainete efektide ühendteooria” Artikkel on mõeldud inimestele, kes tunnevad psühhedeelsete ainete vastu teaduslikku huvi ja kirjeldab viimase 125 aasta teadusuuringute tulemusi ja teooriate arengut, alates 19 sajandi lõpust, mil avastati meskaliini efektid kuni tänapäevani. 20 sajandi esimeseks mudeliks oli Psühhoosi Mudeldamise Teooria, mis keskendus meskaliini patoloogilistele efektidele ja hoolimata sellest et juba 1927 aasta uuringud näitasid meskaliini efektiivsust psühhopatoloogiate ravimisel (Beringer 1927, Rouhier 1927), jäid psühholoogilised küsimused valitseva paradigma raamidest kõrvale. 1950-ndatel tõusis üles küsimus, mismoodi ained mis mudeldavad psühhoosi on samas raviefektidega.
Järgmine teooria mis levis 50-ndatel oli Filtreerimise Teooria, mis lähtus sellest, et aju filtreerib kogu aeg informatsiooni mida teadvusesse lubada, jättes palju informatsiooni alateadvusesse ning psühhedeelseid ained suruvad selle filtreerimise mehhanismi alla ja inimene pääseb ligi allasurutud tunnetele, mõtetele ja tal tekib laiem enesemõistmine. Filtreerimine on evolutsiooniliselt kohandumismehhanism, kuid võib esineda kahes erinevas patoloogilises vormis. Krooniliselt üliaktiivne filter tekitab neurootilise, kontrolliva, jäiga isiksuse. Krooniliselt alaaktiivne filter lubab teadvusesse liiga palju, tekitades segaduse meeleorganistest saabuva info osas, koos järgneva kognitiivse segadusega. Teooria järgi oli psühhoos filtri alatalitus ja see seletas ka miks psühhedeelikumid tekitavad psühhoosi sarnaseid sümptomeid. Mõlemad vähendavad filtrit, seda siis kas akuutselt või krooniliselt. Teooria seletas ka miks psühhedeelikumid võivad ravida – psühhedeelikumid võtavad ära igapäevase filtri, mis lubab patsientidel ja terapeutidel töötada väljaspool igapäevast (patoloogilist) allasurumismehhanismi.
Samal ajal saavutas tuntuse ka Psühhoanalüütiline Teooria, mis jagas inimese teadvuses toimuva kaheks esmaseks ja teiseseks protsessiks. Esmast protsessi iseloomustab “neuronite energia vaba liikumine” ja seda iseloomustab, kaos, ähmasus, sümboolsed pildid, tugevad emotsioonid ja animistlik mõtlemine. Teisest protsessi iseloomustab kord, loogika, täpsus, kontrollitud emotsioonid ja ratsionaalne mõtlemine. Patoloogia tekib siis kui ego takistab liigselt primaarsest protsessi või laseb sel liiga aktiivseks muutuda. Selle teooria järgi psühhedeelseid ained sekkuvad ego strukturaalsesse terviklikusse ja lubavad primaarsel protsessil aktiveeruda, koos sellega kaasneva teadvuse laienemise tunde, erksavärviliste piltide ja visioonide ning ligipääsuga emotsioonidele. Sellel teoorial põhinesid 60-ndatel aastatel levinud psühhedeelne ja psühholüütiline ravi. (ravimine ühekordselt suure doosiga ja ravimine korduvate väikeste doosidega).
21 sajandil on keskendutud psühhedeelikumide neuro-füsioloogilistele korrelaatidele ja uuritud neuronitega toimuvaid protsesse, kusjuures peatähelepanu all on neurotransmitter nimega serotoniin. 2014 aastal on Carhart- Harris seostanud psühhedeelikumid ja kaose teooria ning arendanud välja Aju Entroopa Teooria, mille järgi psühhedeelikumide efektid on seletatavad entroopia kasvuga ja aju neuronite vahelise koostöö mustritega, mis esinevad siis kui aju on puhke seisundis. Selle teooria järgi kõrge korrastatuse ehk madala entroopiaga süsteem on justkui “kivistunud” ja on paindumatu ning madala korrastatusega süsteem (ehk kõrge entroopiaga) on suurema paindlikkusega kuid vähem stabiilne. Aju Entroopia Teooria teeb hüpoteesi et psühhedeelikumid sekkuvad entroopia vähendamise mehhanismi, mis tava olukorras kontrollib aju dünaamikat ning inimene siseneb psühhedeelsesse seisundisse.
2014 aastal on ka välja tuldud Integraalse Informatsiooni Teooriaga, mis toetub Aju Entroopia Teooriale. Teooria põhialuseks on see et meie aju võtab minevikust informatsiooni ja teeb selle alusel hüpoteese tuleviku kohta. Gallimore (2015) teeb selle alusel hüpoteesi et psühhedeelse seisundi korral, võrreldes tavaseisundiga suureneb kognitiivne paindlikkus, samas suureneb entroopia ja väheneb “põhjus-tagajärg” analüüs. Ehk aju ei vaata enam minevikku ega too sealt välja tulevikku vaid on “siin ja praegu”. Artiklis on kõik need teemad muidugi palju põhjalikumalt ja sügavamalt lahti kirjutatud…
Lisa kommentaar